Egiptus veebruar 2023

Hei armsad!

Veebruaris käisin lastega Egiptusest ja see oli meie esimene lennureis koos lastega. Ma olin sellest nii kaua unistanud ja soovinud kogu südamest lastele seda kogemust pakkuda. Ma unistasin ise lapsena reisimisest aga minul õnnestus lennukile istuda alles 29-aastasena. Seda enam olen ma tänulik selle võimaluse eest, et mu lapsed on juba praegu selle kogemuse võrra rikkamad.

Tegelikult tuli otsus lastega juba nüüd reisile minna väga ootamatult. Algne plaan oli mul vanaemaga teha üks nädalane puhkus. Mamma rääkis mulle juba aasta tagasi, et minu 30nda sünnipäeva puhul tahab ta mind reisile viia. Me hakkasime reisi planeerima sügisel aga ei leidnud sihtkohta. Mamma soov oli minna Türki aga minu töögraafik andis mulle võimaluse reisi planeerida jaanuaris või veebruaris, kui Türgis ja teistest kohtades, mis meie eelarvele vastasid, pole hooaega. Jaanuaris hakkas mulle aina enam tungima pähe idee sellest, et lapsed võiksid meiega kaasa tulla, sest ka lapsed vajavad puhkust rutiinist, eelkoolist ja lasteaiast.

Mida enam ma mõtteid kogusin kuhu reisida ja soovitusi sain, seda suurem oli segadus ja ma pidin võtma appi reisikorraldaja. Mõningad reisikorraldajad võtsid minuga ise ühendust aga oma reisikorraldajani jõudsin tegelikult läbi sõbranna soovituse. Meil tekkis Aveli Pärnaga Reisiparadiisist #koostöö kohe hea kontakt, kiire suhtlus ja kuna tema tundis mind juba varem läbi sotsiaalmeedia oli meil oli väga lihtne suhelda omavahel.

Meil olid paika pandud väga kindlad kriteeriumid:

• väljumine 5.veebruaril ja reisi kestvus 1 nädal

• hotell, kus oleks lastele tegevust

• hind 2 täiskasvanut ja 2 last (3a ja 6a) 1800-2300€

• soovisin vältida SmartLynx lennufirmat viimasel ajal loetud uudiste tõttu

• kuna meil oli paigas, et Egiptus vastab meie hinnaklassile siis soovisin Sharm el Sheikhi, sest seal pidi olema vähem tuult, kui Hurghadas minu jälgijate kogemustele põhinedes

Üks peamisi soovitusi, mida mulle Instagrami jälgijad andsid olid see, et ainult ja ainult 5* hotelle vaadata. Ometi jõudsime valikuga kahe hotellini, millest üks oli paberil 5* ja teine 4*. Huvitav oli see, et esimesel oli hinnang inimestelt kehvem ja hind soodsam, kui teisel hotellil, millel oli paberil tegelikult vähem tärne. Meie valituks osutuski 4* hotell Albatros Aqua Park Sharm El Sheikh. Peamine põhjus selle hotelli kasuks otsustada oli piltide järgi silmnähtavalt rohkem tegevust lastele. Nagu igal hotellil oli ka sellel laastavaid arvamusi inimestelt aga laias laastus olid siiski hinnangud head.

Paljudele tuli üllatuseks, et me otsustasime reisi alustada Eestist, kuigi elame Soomes. Loomulikult mängis peamist rolli hind, sest Soomest minnes oleks hind tulnud kallim ja kuna me olime Eesti nii või naa minemas veebruari alguses, saime planeerida reisi alguse samale ajale.

Reisi planeerides selgus ka tõsiasi, et Glenil polnud kehtivat passi ja kuna reisini olid vaid loetud nädalad, oli meil vaja temale ka kiirpass taodelda. Kuidagi jõudsime lõpuks ikkagi sellesse punkti, kus Gleni passiga tekkisid probleemid, kuna minu esimene foto, mille Glenist tegin ei sobinud Politsei- ja Piirivalveametile. Mingil põhjusel polnud kiri minuni jõudnud, kus nad sellest teada andsid ja tegelikult olin ma natuke juba mures meie reisi õnnestumise pärast. Õnneks toimus edasine suhtlus kiirelt ja uus foto sobis, ning mõned päevad enne reisi saime ka kirja, et pass on valmis.

Siit ka väike meeldetuletus, et kui planeerite reisi siis veenduge, et kõik reisidokumendid oleks kehtivad, et ei tekiks sellist tobedat situatsiooni, nagu meil.

Kohvri pakkimiseks on mul anda mõningad soovitused, sest meie saime minu hinnangul üsna kompaktselt hakkama.

Lastel olid mõlemil oma kohvrid. Esiteks on nii lihtsam orienteeruda, et kelle asjad kus täpselt on ja väiksem tõenäosus, et kõigi asjad korraga kaduma lähevad. (ma ei oma kogemust aga ometi tean lugusid, kus kohvrid on kaduma läinud või hiljem saabunud) Meie laste kohvrid on pärit SIIT. Need olid ilmselt kõige taskukohasema hinnaga kohvrid lastele, kuhu laste asjad reaalselt ära mahtusid. Meil kõigil olid käsipagasi suuruses kohvrid, kuid andsime need siiski ära, sest kõigil oli seljas ka seljakotid, kuhu olid pandud snäkid, lastele pisikesed pleedid, mängud, sandaalid, tahvelarvuti ja minul oli kogu aeg endaga kaasas seljakott tehnikaga. Lisaks haarasime kaasa ühe riidest koti, kuhu lennujaamas panime soojad mütsid, kindad, saapad ja joped. (kuna mina ja lapsed pidime oma teekonda Eestis jätkama ka laevale ja mamma rongile, ei saanud me lennujaama minna ilma talveriieteta)

Hügieenitarvete osas soovitan kaasa võtta travel size hügieenitarbed. Minu jaoks on näohooldus väga oluline, kuna mu näonahale tekivad kergesti vistrikud. Seetõttu oli väga oluline, et saan oma näonaha eest hoolitseda ka reisi ajal samamoodi, nagu igapäevaselt. Nurme saatis mulle reisile neroli näosarja tooted, kuna kasutan samu tooteid ka igapäevaselt. Valiku Nurme travel size toodetest leiab SIIT.

Oma juuste eest kannan hoolt Three Hills tahkete šampoonide ja palsamitega. Need paigutasin poest ostetud seebikarpi ja kuna need on tahked, ei olnud mul nendega seoses mingeid piiranguid.

Kuna olin varasemalt juba suhelnud inimestega, kes olid jaanuaris/veebruaris Egiptuses käinud, oskasin olla piisavalt tark, et lastele joped/jakid ja pikad riided kaasa panna, mis tuuliste ilmadega ja jahedatel hommikutel/õhtutel olid hädavajalikud. Mul oli lastele pandud mõlemale drssipluus ja mõned pikemad püksid, kuid dressipluusidest ja retuusidest tundsime siiski puudust. Isegi sokke pidin pesema käsitisi kraanikausis, kuna neid ikka läks.

Jalatsitest olid lastel kõige enam kasutuses sandaalid.

Soojemate kuid siiski tuuliste ilmadega kandis Gleanna päeval hingavaid ja mõnusaid kleidikesi, mille Little Miss talle kandmiseks saatis ja need on lihtsalt super valik soojamaa reisile või suvisteks väljasõitudeks Eestis.

Loomulikult ärge unustage päiksekaitsekreeme ja päikseprille nii endale kui ka lastele.

Kleidid www.littlemiss.ee

Sandaalid barefoot www.sepuke.ee

Müts www.kufta.ee

Sellega seoses võiks tegelikult reisi planeerimise kokku tõmmata. See esimene lennureis lastega oli ikkagi teise tundega ja sellega kaasnes rohkem ärevust, kui kunagi varem igasuguste väljasõitude eel. Loomulikult ka ootamatult palju kulusid, kuna lastel polnud suviseid jalateid, kohvreid jpm.

Meie reis algas 5.veebruari varahommikul Tallinnast. Lennuki väljumise aeg oli kell 7:00 ja kuna me peatusime Viljandimaal, oli planeeritud start juba kell 3:00 öösel. Sellele eelneval õhtul oli lapsi keeruline magama panna, kuna mõistagi oli neil suur ärevus. Eriti erutunud olekus oli Glen, kes enne reisi on alati tohutu ärevik ja isegi Eestisse reisides väriseb suurest elevusest. Kui ma ise kella 22 ajal magama suundusin, läksin veel Glenile teise tuppa pai ja musi tegema. Mul tekkis kahtlane tunne, et laps on kuidagi soe ja käisin teises toas veel Gleannat katsumas, et kas tema ka nii soe on. Oli ilmselge, et Glen on kuumem ja seda kinnitas ka kraadiklaas. Mulle meenus, et üks minu pikaaegne jälgija Instagramis elab väga lähedal ja kuna ma teadsin, et tal on lapsed, palusin temalt abi ja ta sai anda mulle kohe palavikualandajat öisel ajal. Täna veel kord südamest Egle, kes mind öisel ajal aitas hädast välja.

Sellele ööle tagasi mõeldes hakkab mu süda valutama. Loomulikult ei tahtnud me oma plaane lasta pisikesel palavikul rikkuda, sest ühtegi teist haigussümptomit Glenil ei olnud. Teisalt oleksin ehk sel momendil kõik plaanid sulgenud ja hakanud kindlustusega asju ajama, kui oleksin teadnud, et reis selliseks kujuneb, nagu see kujunes lõpuks. Ma proovisin ennast rahustada ja lootsin, et see on vaid reisipalavik. Varahommikul sõitu Tallinnasse alustades oli Gleni tervis korras, palavikust polnud märke, enesetunne hea ja ta suutis vaid mõelda eelseisvale reisile. Sel hetkel hingasime kõik kergendatult. Hakkasin juba arvama, et reisipalavik ongi päriselt võimalik suurest erutusest.

Reisi algus oli meil tegelikult künklik ka Tallinna lennujaamas. Passikontrollis selgus tõsiasi, mis paljudele ilmselt on nii loomulik ja kõik teavad seda, kuid minule tuli üllatusena, et olles oma laste ema aga kandes erinevat perekonnanime, peavad mul olema kaasas koopiad laste sünnitunnistustest või luba laste isalt riigist lahkuda OMA lastega. Ma ütlen ausalt, et ma olen midagi taolist kuulnud, kuid pigem selles osas, kui laps lahkub riigist vanavanematega näiteks. Aga mind tõesti pani imestama, et mina laste emana pean ka mingeid lubasid ja tõendeid omama. Õnneks oli meil väga mõistev töötaja passikontrollis, kes sai Eestis koheselt süsteemist info kätte ja palus mehel kirjutada loa riigist lahkuda lastega ja teha sellest foto. See olukord lahenes õnneks kiirelt ja olen taas palju targem reisimisel lastega. Jällegi väike õppetund mitte ainult mulle aga ka ehk kellegile teisele, kelle lastel on isa perekonnanimi passis ja reisite üksi lapsega/lastega.

Lennureisi pärast olin ma tegelikult veidi mures. Ma ei teadnud, kuidas lapsed reageerivad lennuki õhkutõusmisele või maandumisele, ning kuidas nad viis tundi paigal püsivad. Aga ma pean ütlema, et tegelikult lapsed üllatasid mind väga positiivselt. Loomulikult oli paras ports nihelemis ja loomulikult on mul kahju neist, kes meie ees istusid. Kahte väikest last pole võimalik panna puuri lennureisiks ja iga normaalne inimene mõistab, et kui lennukis istub sinu ees või taga lastega pere, on rohkem actionit. Peamine on ettevalmistus lennureisiks ja seda me olime teinud.

www.sirena.ee saatis lastele valiku mängusid, mis lapsi aitasid tegevuses hoida. Minu suureks ülltuseks olid lennureisil ja ka Egiptuses nende lemmikuks graafilised tahvlid. Gleanna roosa tahvel leitav SIIT ja Gleni must tahvel leitav SIIT. Aga kuna Glen oli ka eelkoolist eemal üle nädala, soovisin reisi ajal ka läbi mängu veidi õppida temaga. Glenile meeldisid väga Tegevuskaardid “Õpi ja mängi numbritega”. Osad kaardid olid Glenile juba natukene liiga lihtsad aga arvutamine on hetkel väga teemas ja leiavad kasutust kindlasti ka edaspidi. Tundes oma lapsi, tean ka seda, et igasugused labürint mõistatused on neile väga meeltmööda ja nii sai valitud Sirena toodete seast ka Tegevuskaardid “Labürintmõistatused” mille puhul mulle meeldib, et neid mõistatusi on alati võimalik uuesti lahendada, sest vildika saad sõrmega või lapikesega maha pühkida pärast lahendamist nendelt tegevuskaartidelt. #reklaam

Sooduskoodiga "karoliinakoovit20" kuni 10.05.2023 tooted 20% soodsamalt www.sirena.ee

Lennuki maandudes tabas mind põhimõtteliselt kohe kerge ärevus. Lennujaamas olid pikad järjekorrad igal pool ja enne lennujaamast väljumist oli vaja läbida korralik nn kadalipp. Esmakordselt Egiptuses olijana ei teadnud mina, et lennujaamas on vaja täita mingid paberid iga riiki siseneja kohta, mida läheb vaja passikontrollis. Sinna tuli panna reisija isikuandmed ja hotell, kus peatud. (haarake omale kotti pastakas kaasa) Mind ajas segadusse see, et nägin mitmeid inimesi nendele meesterahvastele raha maksmas, kes neid pabereid seal laiali jagasid. Küsisin lõpuks kaasreisijalt, et miks neile makstakse ja sain infot, et kui lennujaama töötaja täidab ise paberid, võtavad nad selle eest raha aga võid muidugi ka ise seda teha.

Samal ajal oli lastel soov minna tualetti ja siis tabas mind esimene korralik kultuurišokk, sest wc oli ikka päris jubedas konditsioonis võrreldes meil Eestis ja Soomes olevate lennujaama tualettidega, rääkimata sellest, et sealt ei leidnud ei paberit ega seepi.

Igatahes liikusime sealt edasi passikontrolli ja viimaks saime kohvrid. Mina lollike arvasin, et pärast seda pääseme juba lennujaamast välja aga kui ma nägin hiiglasliku järjekorda taaskord sain kaasreisijatelt teada, et ees ootab veel kohvrite valgustamine. Selleks hetkeks olid lapsed mõistagi päris tüdinenud juba.

Pärast seda jõudsin sellesse punkti, millest olin varasemalt kuulnud oma jälgijatelt ja mida võiksid ka teised Egiptusesse reisijad teada. Nimelt pärast kohvrite valgustamist olid väljapääsu juures interneti müüjad. Kui teil on soov Egiptuses mõistliku hinna eest interneti kasutada siis tasub mõnest putkast läbi hüpata. Mina plaanisin alguses võtta 7€ eest interneti aga nägin, et paljud minu ees võtsid 12€ eest 80GB (kui ma õigesti mäletan) ja võtsin sama pakkumise. Hiljem selgus, et see pakett sobis meile väga hästi, kuna lapsed veetsid haigetena palju aega hotellitoas ja vaatasid YouTubest multikaid. Ilmselgelt on muidu võimalik läbi saada ka vähemaga. Meil oli hotellis ka wifi aga see polnud nii hea ühendusega ja ühel õhtul, kui seda katsetasime oli sellega probleeme.

Samal ajal kui mina tegelesin internetiga, oli lennujaama üks meesterahvas laste ja mamma kohvrid juba kärule ladunud ja ootas seal mamma ja lastega mind. Ma alguses arvasin, et tegu on meie privaatse tranfeeri juhiga, mille Reisiparadiis oli meile korraldanud aga üsna pea sain ma aru, et ta on kohvrite vedaja ja tahab selle eest raha saada. Mis mind tegelikult veidi ärritas oli see, et ta jõudis teel bussini ajada meie kohvreid 2 korda ümber asfaltile aga samal ajal oli käsi välja sirutatud ja nõudis juba tippi. Kuna ta minu hinge rahule ei jätnud, panin talle hiljem mõned mündid pihku, millega ta ilmselgelt rahul polnud. Aga ma ei eeldaks ka teenindajana restoranis tippi, kui näiteks kliendi kleidile jooki valan peale. Selline veidi mõru maik jäi igatahes.

Lõpuks oma tranfeeri istudes sain veidi rahuneda lennujaama möllust ja sõit hotelli kestis umbes 20min, mille käigus meile räägiti mingit esmast infot, mida võiksime teada aga see toimus vene keeles, seega mina suurt midagi aru ei saanud. Mamma kuulas ja tõlkis mulle veidi aga lastel oli nii palju küsimusi selle kohta, mida nad aknast nägid, et keskendusin rohkem neile.

Oma hotelli jõudes ootasin juba kannatamatult, et näeksime oma tuba ja saaksin pärast pikka reisi ennast pesta, kuid meie üllatuseks suunati meid otse sööma, kuna lõuna oli peagi lõppemas. Natuke häiris mind asjaolu, et hotelli retseptsioon soovis meie passid jätta selleks ajaks enda kätte, kuni me söömas olime. Lõunasöök oli ka aeg, mil ma mõistsin, et ilm pole päris see, mida ma ette kujutasin. Olime võtnud omale laua õue ja lapsed istusid jopedega, ning ise olin ka paksu kudumiga ja ei tundnud, et oleks palav olnud. Tuul oli lihtsalt nii jahe.

Pärast lõunasööki viidi meid oma tuppa, mis ei asunud peahoones vaid sellest eemal. Aqua Blu hotell on tohutult suure alaga ja seal ongi toad jaotatud erinevatesse hoonetesse. Ma olin reisikorraldajale maininud, et mulle on äärmiselt oluline see, et tuba oleks esimesel korrusel. See on minu jaoks oluline, kuna mul on väiksed lapsed ja ma pelgan rõdusid, ning 75-aastasele mammale oli samuti esimene korrus parem lahendus. See soov oli ka täidetud ja meie tuba asus esimesel korrusel, ilusa vaatega palmipuudele ja basseinile. Esmapilgul oli tuba väga hea planeeringuga ja meile neljale rohkem kui küll. Alguses ei osanudki midagi halba toa ega ka hotelli kohta öelda. Pärast nädalat selles hotellis viibimist saan teha aga kokkuvõtte, mida ma hotellist arvan päris ausalt meie kogemuse põhjal.

PLUSSID	MIINUSED
Suur ja puhas ala (veetsime nädala aega vaid hotellis ja tegevust jagus igaks päevaks hoolimata jahedast ilmast)	Uksekaart ei toiminud mitmel korral ja pidime seetõttu käima retseptsioonis, mis oli tüütu.
Palju basseine ja veetorusid (kahjuks ei saanud meie neid nautida, kuna olime haiged ja pool ajast oli ilm liiga külm)	Meie hotellitoa vannituba jättis soovida, eriti dušinurk, mis oli väga vana ning väsinud.
Osad basseinid on soojendusega	​Vähemalt kolmel õhtul polnud meil sooja vett ja lapsed ei saanudki pesta seetõttu.
Minigolf	Toateeninduses töötav meesterahvas hakkas käima pinda, et ma tema silme all paneks hotellile hea hinnangu ja märgiksin tingimata tema nime ka ära.
Mänguväljakud	Hotellitoa voodi oli küll väga suur aga voodi oli kokku pandud kahest madratsist, ning nende kahe madratsi vahe jooksis minu külje alt, mis oli väga ebamugav magamiseks. Paar ööd kannatad ära aga 7 ööd nii magada oli lõpuks päris väsitav.
Paadiga sõitmine	Põrandad oli külmad ja kuigi ma lülitasin konditsioneeri välja haigestudes ja panin soojenduse peale, ei läinud tuba soojemaks.
Palju erinevaid söögikohti, väga lai valik toitu alates saiakestest ja puuviljadest, lõpetades grillitud kanaga ja jäätisega basseini ääres.	Oli väga veider olukord, kus Glen mängis ÜKSI veepüssiga basseini ääres ja sealne töötaja ajas ta ära, ning keelas veega mängida, sest põrandaplaadid basseini ümber läksid märjaks. Rõhutan veel, et kedagi polnud läheduses ja selles basseinis ujus vaid ühe korra üks meesterahvas nende päevade jooksul. Laps ei seganud oma tegevusega kedagi, ometi teda keelati mängimast veega.
Hea toateenindus (iga päev käis koristaja ja täitis kõik meie soovid)	Söögi valik oli küll väga suur ja lai aga paljud toidud olid veidra maitsega minu jaoks. Lapsed olid reisi lõpuks küllaltki näljas, sest neile meeldisid vaid krõbinad piimaga, spagetid ja friikartulid. Saime nad nõusse paaril korral ka saiakesi ja puuvilju sööma.
Väga hea kohvik, mis kuulus samuti hinna sisse. Seal käisime igapäevaselt lattet joomas. (peamajas, kus asub retseptsioon)	Üldiselt eeldati, et oskame vene keelt/oleme venelased. Inglise keelega väga hakkama ei saanud.
Kokteilid ja limonaadid kogu aeg kättesaadavad	Kõige häirivam ilmselt kõigest oli see, et meie toa esikus oli üks uks, mis oli lukus. Üsna pea saime aru, et see uks on meie ja kõrval asuvate külastajate toaga ühendatud ja mõistagi kostus see hästi läbi. Kuulsime päris piinlike asju kõrval toast, kuna kõik kostus reaalselt detailselt läbi.
Peaaegu kõik töötajad olid toredad. Üks bassini valvur mängis Gleniga isegi pudelimängu, kui poiss üksi basseini ääres mängis.

Ma ütlen ausalt, et ma pole tegelikult väga kõrgete nõudmistega inimene ega otsinud Egiptusest luksust, mistõttu ei teinud me draamat sooja vee puudumisest ega hakanud uut tuba nõudma, kuna meile kostus kõik naabrite toast. Sellegi poolest on need asjad seoses hotellitoaga, mis rikkusid minu jaoks antud hotelli hea vaibi. Ma annaksin sellele hotellile nö uue võimaluse, kui meil oleks parem tuba ja enamus nendest miinustest oleks võimalik tegelikult likvideerida. Viie tärnini on sellel hotellil minu hinnangul veel arenguruumi.

Lugesin ühest Facebooki grupist, kus inimesed rääkisid hotellitoa teemadel ja ütlesid, et nad ei otsigi Egiptusesse minnes toast luksust, sest reisile minnes ei lähe me aega veetma hotellituppa. Irooniline on see, et ka meie seda tegelikult ei plaaninud teha aga kui kuuest täispikast päevast Egiptuses veetsime viiel päeval suure osa ajast toas haigetena, oleks soovinud seal ennast hästi tunda.

Nagu ma juba postituse alguses mainisin, olid Glenil esimesed haigusnähud juba reisile eelneval ööl. Kahjuks hakkasid Egiptuses esimesel õhtul haigusnähud endast jälle märku andma ja Glenil tõusis palavik, ning tekkis ka paha haukuv köha. Leidsime juhuslikult hotelli alalt ka apteegi ja sealt saime Glenile köharohu.

Teisipäeva ööl vastu kolmapäeva läks minu tervis aina kehvemaks ja sain korralikult kaks päeva voodis väriseda palavikuga ja omalegi selle jubeda köha. Neljapäeval hakkasid hommikul tekkima ka Gleannale haigusnähud ja kaks päeva veetsime temaga hotellitoas aega. See oli kuidagi eriti mõru maiguga, sest selleks päevaks oli ilm paranenud, tuul vaibunud ja oli viimaks võimalus ka päevitada. Õnneks saime päikest nautida oma rõdul. Sellist puhkust ei sooviks mitte kellelegi ja

ainus asi mille üle oleme tänulikud on see, et saime haigustega omal jõul hakkama ja ei vajanud arstide abi, kuigi ühel hetkel, kui Gleanna palavik oli käega katsudes juba päris kõrge ja ma pidin uue küünlaga ootama, olin juba päris mures. Õnneks aitas selles olukorras meid külm käterätik otsaees, mis teda jahutas.

Pildil väike vapper Gleanna kõrges palavikus hotellistoas aega veetmas.

Kõige selle juures püüdsime ikkagi veidi oma reisi nautida ja hoida positiivset meeleolu, olla tänulikud, et saime puhkusele sõita ja võimaluse ikkagi Egiptust külastada. Meil oli tegelikult plaanis minna ka delfiinide ja kaamlitega tutvuma, kuid viimane päev, kui me ennast enam vähem hästi tundsime ei olnud lihtsalt jaksu enam kuskile sõita.

Meie hotelli läheduses olid ka mõningad poed ja kuna mamma väga soovis osta suveniire, külastasime ka mõnda kohaliku poodi. Päris lähedal hotellile asus toidupood Point market, kus olid mõistlikud hinnad, selle kõrval oli alkoholi pood, kust saime mõned pudelid suveniiriks kaasa ja lisaks käisime ka Mango marketis, mis oli umbes 15min kaugusel hotellist. Seal olid täiesti normaalsete hindadega suveniirid ja toidukraami. Ettevaatlik tasub olla putkades, kus pole hindasid väljas, sest nendes kohtades küsitakse kohutavat summat. Lolli peaga läksime ühte putkasse sisse, kust lapsed valisid mõned maiustused ja mina paar RedBulli, ning summaks öeldi ehmatavad 30€ SOODUSTUSEGA.

12.veebruaril suundusime tagasi. Tänu privaatsele trandfeerile saime startida pea tunnike hiljem, kui teised meie hotellist samale lennule suundunud reisijad. Lennujaamas ootas taaskord tohutu järjekord enne kohvrite valgustamist ja mingil põhjusel võeti mind veel kahel korral kõrvale minu seljakotiga. Kui tulla Eesti lennujaamast, kus on puhas, toredaid tegevusi lastegele ja üldse äärmiselt mugav olla siis Egiptuse lennujaam on üks põhjuseid, miks ma tegelikult kaalaun, kas ma Egiptusesse tagasi soovin minna, isegi kui külastada seal väga palju soovitatud Rixose hotelli. Minu jaoks oli kergelt öeldes šokk, et inimesed suitsetasid lennujaamas sees ja paratamatult haisesid minu lapsed lennujaamast lahkudes nii, nagu oleksid nad klubi suitsuruumist väljunud. Selline asi on paratamatult nii negatiivse maiguga.

Ma siiralt usun, et Egiptuses on palju positiivseid ja toredaid asju, millega meil polnud võimalik tutvuda haigestumise tõttu aga ma saan aru ka sellest, et Egiptus valitaksegi just kõige soodsama hinna tõttu reisisihtkohaks. Ja kui edaspidi mängib rolli eelarve reisimisel siis ma ei välista, et me sinna taas lendame. Õnneks oleme nüüd kogemuse võrra rikkamad ja oskame teatud ebameeldivaid olukordi ennetada või vältida.

Lisan siia veel killukese meie reisipiltidest minu telefonist.

Ma loodan, et meie kogemus on abiks teile reisi planeerimisel.

Aitäh koostööpartneritele ja aitäh mammale, tänu kellele algatusel see reis üldse toimus. Ma ei oskaks paremat reisikaaslast soovida, kui meie armas mamma.