2024 kokkuvõte

Mulle on juba juba toredaks traditsiooniks saanud iga aasta viimasel päeval kirjutada möödunud aastast. Lugesin täna hommikul 2023.aasta kokkuvõtet ja tegelikult on kift lugeda tegemisi, mis sai tehtud möödunud aastal ja milliseid eesmärke ma seadsin omale 2024.aastaks.

Eelmisel aastal olin ma nii toredasti iga kuu lühikokkuvõtte teinud ja seda oli hea lugeda. Teen selle aasta kohta samasuguse kokkuvõtte ja panen kirja nii ilusa, mõnusa kui ka valusa ja kibeda.

Leidsin oma 2023 aasta esimeste päevade Instagram storyst pildi, kus sõnarägastikust pidi leidma 4 sõna ja nendest pidavat saama 2024.aasta mantrad (väesõnad). Minu sõnad olid family (perekond), connection (ühendus), love (armastus) & health (tervis). Ja nendes sõnades peitus kahtlemata suur vägi sellel aastal, sest perega sai palju aega veedetud ja pere esindab minu jaoks nii ühendust kui ka armastust, ning oma tervise seadsin ka fookusesse.

Jaanuari alguses tegime mõned päevad tööd ja läksime siis minipuhkusele Helsingisse kogu perega. Kuna jaanuari alguses olid päris korralikud külmakraadid siis elektri hind kerkis sellistesse kõrgustesse, et meil oli soodsam kolida nädalavahetuseks hotelli kui kodus peeruvalgel istuda. Sellest nädalavahetusest sai ootamatu ja väga armas mälestus kogu perele. Pisikeselt puhkuselt naastes valdas mind tohutu soov asjadest vabaneda ja ma müüsin, ning annetasin kümneid kui mitte sadu asju kodust. Milline vabastus. Asjadest vabanemise võtan ette ka selle aasta jaanuaris! Jaanuari postitustest jääb mulle silma ka see, et tegin palju trenni. Olin leidnud taas armastuse jooksmise vastu ja läbisin iga trenniga aina pikemaid distantse. Rutiini me pikalt nautida ei saanud, sest jaanuari keskel põrutasime Gaudoga Põhja-Soome puhkama. Koos kahe teise paariga veetsime absoluutselt FANTASTILISE suusareisi Ylläsel. Mälestus terveks eluks ja pikemalt saab meie reisist lugeda SIIT.

Jaanuar vajas ühte positiivset süsti veel ja me broneerisime oma esimese lennureisi kogu perega Türki.

Meie aasta oli alanud VÕRRATULT aga see ei saanud kesta liiga kaua, sest jaanuari lõpus mõlemad lapsed haigestusid ja 29.jaanuari õhtul lastele jalavanni tehes juhtus õnnetus, mis ei unune meil iial, ning mille tõttu oleme sellest päevast alates olnud ektreemselt ettevaatlikud keeva veega. Glen valas omale jalale keevat vett ja sai II astme põletuse, mistõttu jäin pikemaks ajaks koduseks, sest Gleni jalg pidi paranema ja Gleanna tervis oli väga kehva.

Veebruar oli meie jaoks alganud juba masendavalt, sest kodus oli meeleolu haiguste ja traumade tõttu pigem kurb. Gleanna tervis halvenes ja meil tuli täpselt nädal peale Gleni õnnetust taas haiglasse minna lapsega, kes oli öösel karjunud kõrvavalust. Lastega kodus olles tegelesin aga ühe unistuse nimel. Minu soov oli alustada tööd sotsiaalmeedia spetsialistina ja kogu oma vaba aja suunasin sinna. Kui laste tevis oli parem siis täiesti ootamatult pidin kahe nädala jooksul kolmas kord minema emosse emaga, kes oli saanud kogutava peatrauma libedast trepist alla kukkudes. Veebruarikuu märksõnad olid lisaks haigustele ja traumadele ka lugemine ja jooksmine, fotograafia veel kord haigestumine. Jõudsime teha kiire põike Gaudo ja Gleniga ka Eesti sünnipäevale ja mamma juurde. Veebruari kuu lõppedes hingasin küll sügavalt sisse ja välja, ning palvetasin, et selleks aastaks oleme haiguste ja traumadega teinud kokkuleppe, et neid meil rohkem vaja ei ole.

Märts on minu kuu ja seda kuud alustasin ma oma läheaste ja sõprade keskel. Meil oli mõnus nädalavahetus minu sünnipäeva tähistades ja ootamatult sain kingiks oma lemmiku atristi kontserdi pileti. Märts tõi kaasa suhkruvabaduse ja kui aasta alguses olin oma tervise eest hoolitsenud juba sellega, et olin jookmisest teinud omale rutiini siis otsustasin teha level upi ja alustasin 62 päevast väljakutset kaalu langetada ja oma keha paremasse vormi saada, tunda ennast kergemana ja enesekindlamana. Märtsis uskusin, et olen teinud tõesti sammud selles suunas, et olen peagi sotsiaalmeedia spetsialist ja fotograaf täis kohaga. Minuni jõudsid imelised kliendid ja mul olid käsil vinged projektid. Uskusin, et saan peagi jätta hüvasti tööga laos. Märtsis võtsin ette ka suure organiseerimise vannitoas koostöös HOS'ga. Tänu organiseerimisele on vannitoa koristamine tänaseni minu jaoks lihtne nagu lapse mäng. 2025.aasta eesmärgiks võtan organiseerida ka köögi, sest see kipub meil alatasa olema paras bardakk. Imelisi projekte kukkus märtsis mulle sülle veel ja ma olin täiega oma lainel seilamas tööalaselt. Kuu lõpp tõi kaasa uue haigusel Gleannal ja meil tuli taas suunduda haiglasse. Kuu lõpus tähistasime ka kalli Sandra sünnipäeva.

Aprill alguses jätkasin sportimise ja kaalulangetuse lainel. Olin edukalt kaalu langetanud ja mu enesetunne oli palju parem kui märtsi alguses. Meil käis külas vanaisa Arnold ja mure Gleanna tervise pärast viis meid päevasele tripile Tallinnasse. Kuigi päeva peamine eesmärk oli kurgi-nina-kõrvaarsti külastus siis mulle jäi nii tore mälestus lapsega sellest päevast. Gleannaga koos on alati nii lihtne ja tema rõõm väikestest asjadest on nakkav. Aprillis läks meil suuremaks remondil alumisel korrusel. Vahetatud sai terve elutoa ja köögi põrand Gaudo venna abiga ja paika sai ka projekt "esik avaramaks". Sel hetkel me ei teadnud, et see projekt venib pigem sügisesse aga vähemalt oli algus tehtud. Lisaks elutoale ja esikule hakkasime ka alumise korruse garderoobi remontima. Paraku tõi aprilli teine pool mulle kõvema haigestumise ja olin täitsa rivist väljas. Mul oli vaja ennast kõvasti turgutada, sest kuu lõpus ootas mind Korolova kontsert Eestis. Kuigi minu tervis polnud veel väga kiita ja haigus oli mind päris tühjaks pigistanud, sain ma mega vinge nädalavahetuse nautida hea muusika ja õe seltsis. See nädalavahetus andis lihtsalt mega laengu ja ma olin veel mitu päeva nn roosas mullis ja nii tänulik.

Mai tõi endaga lõpuks ilusamad ilmad ja terrassihooaeg sai avatud. Kuu alguses tegin viimased pingutused oma väljakutses. Olin saavutanud enda jaoks mega head tulemused ja tundsin ennast tõesti pärast 60 päeva palju paremini. Oli aeg pakkida kohvrid ja kaua oodatud puhkuseks Türgis oli kogu pere valmis. Muidugi läksin ma puhkusele väikese värinaga, sest eelmisel korral lastega reis ei olnud meil läinud kuigi hästi. Ilmselt mäletate seda katastroofilist Egiptuse reisi, mis möödus kohutavate haiguste lainel. Aga elul oli mulle varuks ABSOLUUTSELT FANTASTILINE REIS ja imeline puhkuse laste, Gaudo ja mammaga. See oli kõik, millest ma olin unistanud ja rohkemgi veel. Türgi võitis meie kõigi südamed. Lapsed nautisid igat hetke sellest reisist ja Glenike, kellel oli olnud raske aasta koolis, oli nii lõõgastunud ja rõõmsameelne. Reisilt naastes ootas meid ka Soomes mega kuumalaine ja Türgi päevitus sai natuke lisa. Loomulikult reisilt naastes proovisin oma tavapärasesse rutiini naasta ja lapsed said veel viivuks kooli ja laesteada enne suve algust.

Juuni alguses lõpetas Glen esimese klassi ja see oli äärmiselt emotsionaalne päev meie jaoks. Juuni algus tõi kaasa ka ootamatud uudised ema otsusest kolida Soomest tagasi Eesti. Minu asi pole muidugi lahata siin ema otsust aga sellega seoses olid minu sees kahetised tunded. Ühest küljest olin ma tohutult õnnetu, sest ema oli meile väga palju abiks lastega ja mul oli alati keegi kellega rääkida. Teisalt on aeg näidanud, et mida lähemal me oleme teineteisele, seda lihtsamad on konfliktid tekkima. Meil oli viimase 1,5 aasta jooksul olnud väga valusaid hetki ja suuri tülisid, mis mu hinge oli katki teinud.

Ei teagi kas kogu see stress, mis kaasnes seoses murega oma sissetuleku pärast või hoopis mingil määral pingelangus, et kool oli lõppenud ja kõik kooliga seonduv stress meie õlult kukkus aga jäime kogu perega juuni alguses väga haigeks. Ma ei mäletanudki, et olime nii haiged aga nüüd tagasi vaadates oma Instagrami update siis ma olin paar nädalat täitsa rivist väljas. Vaevu olime terveks saanud, kui Glenil algas kohutav hambavalu vahetult enne puhkust. Õnneks saime kiiresti hamba parandatud (sel hetkel ei teadnud me veel, et Gleni hammastega tuleb meil sel aastal veel palju tegeleda ja sellest saab meie jaoks suur murekoht) ja Glen alustas puhkust tädi Maarjaga. Minul oli veel viimane pingutus tööl ja siis oli aeg alustada taas puhkust ja sel korral teadmata ajaks, sest ema enam Soomes polnud, kes oleks saanud Gleniga olla päevasel ajal, et mina tööd saaks jätkata ja üksi teda koju jätta ei saanud veel terveks päevaks. Juuni lõpus enne jaanipäeva põrutasimegi Gleannaga ka Eesti puhkama. Veetsime aega Olustveres, Pärnumaal ja Harjumaal pere ja lähedastega.

Juuli alguses naasesime lastega Soome ja mina jõudsin vaevu kohvid lahti pakkida, kui pidin taas pakkima hakkama, et oma tassi täita ja lennata taas Türki aga sel korral sõbrannaga. Lugesin 2023.aasta kokkuvõttest, et 2024.aastal plaanin oma puhkusereisi Sandraga ära teha. Eesmärk oli seatud ja täidetud! Kuigi mul õnnestus sel korral Türgis saada kerge kõhuviirus ja mitmel päeval vaevlesin meeletu migreeni käes siis suurem osa puhkusest oli täpselt nii lõõgastav nagu üks puhkus sõbannaga olla võiks. Me pidutsesime, ujusime, päevitasime, vaatasime filme, šhoppasime, nägime imelist Türgi loodust, suhtlesime kohalikega ja lõõgastusime pea iga päev massaažis. Ilm oli muidugi kohutavalt kuum juulis aga sellegi poolest oli puhkus MEGA! Soome naastes jõudsin taas kohvi vaevu lahti pakkida kui läksime taas väikesele puhkusele Eestis, sest Gaudol oli aeg nüüd lõõgastuda ja minna poistega rallit vaatama. Selle aja veetsime meie lastega Olustveres. Juuli lõppu mahutasime ka ühe väljasõidu perega Puuhamaale ja võtsime veel viimast puhkamisest. Juuli oli meid tõesti turgutanud ja olnud meiega helde.

Augustis sain ootamatu kutse Jooks on lahe väljakutsesse, mille eesmärk on iga päev vähemalt 5km kõndida või joosta. Võtsin väljakutse hea meelega vastu ja asusin kilomeetreid püüdma, sest juunis ja juulis olin muutunud pigem laisaks ja mugavaks, ning kaal oli hakanud tõusma, ning lõppu sellel ei paistnud. August tähendas meie jaoks ka seda, et minul tuli naasta tööle ja Glenil kooli. Ja see algus ei olnud lihtne. Kuna Glen pidi olude sunnil alustama õppetööd uues hoones, tal oli uus klassijuhataja ja tema klassis õpilaste arv tunduvalt kasvas, polnud palju vaja, et kooliga kaasnev stress jõuaks meile koju. Lisaks kasvas mu tööga seoses stress, sest pärast ilusat puhkust tööle naasta polnud teab mis unistus. Tööle naasmine aga oli hädavajalik, sest suvega tekkis sissetulekutes meeletu kadu, avastasin valusa tõsiasja, et minu töö sotsiaalmeedia alal ei too mulle enam midagi sisse.

Sellele aja meenutamine on mulle valus, sest olin ühtäkki olukorras kus mõistsin, et sotsiaalmeedia spetsialistina ma tööd ei leidnud ja ühtäkki tundsin, et see polegi päris see mida teha soovin igapäevaselt. Ka oma isiklikul kontol olin nö sära kaotanud. Oma viimase koostööpartneri valikuga olin pannud kohutavalt puusse. Mulle kirjutas pikaaegne jälgija, kes oli pettunud, et selle firmaga üldse koostööd tegin, sest tema arvates ei sobi see minuga absoluutselt kokku. Kommunikatsioon selle firmaga oli KOHUTAV! Mulle ei makstud lubatud ajaks lubatud palka, kuigi reklaam oli tehtud ja olin ootamatult olukorras, kus tundsin, et ma ei soovi sotsiaalmeedias enam figureerida endisel kujul. Omale ja ka ilmselt jälgijatele väga ootamatult andsin teada, et minu konto on nüüdsest privaatne, koostööd on lõpetatud ja ma ei näe ennast juba pikemat aega sisuloojana vaid lihtsalt olen lihtsalt Karoliina, kes jagab mõningaid hetki oma elust sotsiaalmeedias. Pean tunnistama, et alguses oli selle uue eluga veider harjuda. Ma ei tundnud enam survet midagi postitada ja kõik pildistada. Teisalt oli veider öelda koostööde pakkumistele ei, sest neid ikka aegajal on tulnud nii vanadelt tuttavatelt, kui ka firmadelt, kellega varasemalt koostööd ei ole tehtud. Oli hetki, mil mõtlesin, et võiksin kasvõi oma pere sissetuleku suurendamise nimel võiksin ju jätkata. Aga see ei tundunud siiski õige, sest TUNNE EI OLNUD ENAM ÕIGE.

Kahjuks tõi august mulle ka rohkem kinnitust, et minu tervisega pole kõik päris korras. See on väga isiklik teema ja vähemalt täna ei soovi ma seda teemat pihalt ja laialt lahata kogu maailmaga. Aga ma võin öelda, et kui tavalise inimese jaoks on wc's käimine normaalne osa päevast, ei peaks ega tohiks tekitada muremõtteid ja ei peaks häirima igapäevast elu siis minu jaoks see nii ei olnud. Mul olid probleemid kestnud juba mitmeid kuid aga just augustis sain aru, et minuga pole kõik päris korras ja mul on vaja hakata oma elus tõsiselt mingeid muutuseid looma või abi saada.

Õnneks mahtusid augustisse veel ilusad hetked sõprade ja pere seltsis, käisime korra Eestis, ning Gleanna alustas uuesti uisutamisega oma tungival soovil.

September oli ootamatult soe ja kindlasti ei mäleta ma sellist septembrit, mil oleks veel trikoos järve ääres lastega liivas mänginud. Kodus lõpetasime kevadel alustatud esiku projekti ja mina jätkasin väga aktiivset töögraafikut laos. Jätkasin ka Jooks on lahe väljakutsega, et oma muresid ilmselt töö ja aktiivse eluviisi sisse matta. Igapäevaelu meil lihtne ei olnud. Stressi oli VÄGA palju koduses elus ja minu näonahk kiskus ka väga kehvasse olukorda seoses stressiga. Ma ei mäletagi, millal mul viimati nii kehva oli vaimselt, nagu septembris. Lisaks hakkasid septembris mind ka jalad alt vedama, kuna koormus oli järsult nii suur ja põlved hakkasid paiste minema, ning mul tuli ootamatult väljakutse lõpetada.

Kuu teises pooles tähistasime oma printsessi sünnipäeva ja need paar päeva oma lähedaste ja sõpradega olid ka ainukesed ilusad hetked septembris, mil korraks tundsin ennast hästi ja sain üle pika aja naeratada. Kauaks meile armu ei antud.

Oktoobri alguses haigestusime terve perega koroonasse. Pea kaks nädalat olime rivist maas ja arvestades augusti ja septembri stressi ja muret siis ei imestanud ma üldse, et ma nii ära kukkusin. Olime napilt paranenud ja Glenil algas väga vajalik koolivaheaeg. Selle puhul võtsin lapsed ja põgenesin Soomes olevate murede ja alanud toruremondi eest mamma, vanaema ja vanaisa juurde lastega. Eestis veedetud aeg oli mõnus aga Soome naastes olime taas keerulistes oludes.

Toruremont venis tunduvalt pikemaks kui oli planeeritud ja pidime selles kohutavas segaduses kuidagi hakkama saama. Samal ajal olime müünud ära oma voodi, et meie magamistoast teha Glenile oma pelgupaik, kus ta saab rahuneda, olla oma keskis, mängida pleissat rahus ja teisalt mõtlesime ka Gleanna peale. Olin ise väikese tüdrukuna koos ühes toas õega ja minu suurim unistus oli OMA TUBA. See seadis meid veidi keerulisse olukorda, sest meil oli üks diivanvoodi Gleanna tuppa ostetud ja üks 90cm lai voodi Gleni toas. Alates oktoobrist magasin mina enamus öid lastega Gleanna toas ja Gaudo puhkas Gleni toas. Mõned üksikud ööd sain mina ka sirutada ennast välja Gleni voodis ja kui Glen avaldas soovi oma toas magada, siis mahutasime ennast Gaudo ja Gleannaga kõik koos Gleanna tuppa. Algselt me ei planeerinud, et see periood kestab kuni aasta lõpuni aga kuna me ei suutnud otsustada millist diivanvoodit alla korrusele omale soetada siis kogu protsess venis.

Oktoobris käisime üle pika aja mälestuseks pilte tegemas Aikiga ja fotoshoodid on alati nii mõnus aeg perega ja me olime ka tulemusega väga rahul. Nüüd on jällegi üks kaust pilte, mida imetleda ja olla tänulik, et elu on andnud mulle minu imelise perekonna. Oktoobri lõppu lõin omale veidi rõõmu veel uue objektiivi näol. Kuigi ma olin teinud otsuse, et sotsiaalmeedias ma enam sisuloojana ei toimeta siis teadsin, et fotograafia on ikkagi minu kirg ja sellega ma soovin edasi tegeleda, ning oma hobina säilitada.

Ühtlasi oli oktoobri teisest poolest alates mul ka töögraafik tunduvalt tihedam ja oli aeg oma tervise eest hoolitseda, sest eelpool mainitud mured segasid minu elu tohutult.

Novembris nautisime täiel rinnal seda aega, kui lumi tuli maha, Gleanna oli teinud meeletu arenguhüppe uisutamises ja laias pildis keerles elu ikka ainult töö, kodu ja laste ümber. Mul oli imekaunis õhtu lastega jõuluturu avamisel, tundsin uhkust poja üle, et ta nii palju on kiindunud raamatute lugemisse, sõitsin vahelduseks asendusautoga, kuna suve lõpus toiminud avarii tagajärjed tuli likivideerida. Vaikus minu sotsiaalmeedias andis märku, et tööd oli palju, remontisime ja proovisime oma igapäevases kaoses ellu jääda. Kuu lõpus tulid meile külla lähedased Eestist ja kui välja aravata kohutav vahejuhtum, mille käigus pojal oli meeletu raevuhoog, mille sarnaseid õnneks meil väga tihti pole, oli meil sellegi poolest väga hingekosutav aeg perega. Poja soovil me mingit suurt pidu ei korraldanud ja tema soov oli ainult pere ja lähedastega aega veeta.

Detsembri alguses käisime perega Gleni sünnipäeva tähistamas veel Superparkis, nagu poja oli soovinud ja broneerisime ka kuu alguses reisi Lapimaale. Kogu pere hakkas tohutult väsima enne jõule, lapsed olid tüdinenud ja väsinud koolist ja lasteaiast, ning me lugesime koos päevi jõuludeni. Enne Eestisse sõitmist tegime veel suurpuhastust kodust, käisime laste jõulupidudel ja olime hinge ja mõtetega juba Eestis pere juures.

Kuna elutempo oli kiire siis trenniks ja jalutamiseks polnud mul kuidagi aega aga olin juba novembrist alates oma toitumist parandanud tunduvalt, loonud uusi harjumusi toitumises ja tänu sellele, õnnestus mul mitu kilo langetada kaalu ja tervis hakkas tasapisi viimaks paranema. See oli parim kink, mille endale sain teha veel enne aasta lõppu.

Huvitaval kombel hakkasin tundma viimastel kuudel enne jõule ka kuidagi mingit rahu oma hinges seoses tööga. Ma suhtusin oma töösse tänutundega, tundsin rutiinist isegi kergelt naudingut ja nautisin seda, et peale seda kui kell 14:00 sulgus uks tööl, olin vaid oma pere ja kodu päralt.

Uskumatu aga see kokkuvõte saigi tehtud. Pool päeva on möödas ja meil on aeg hakata sättima, et saata ära 2024 ja võtta vastu 2025. Oleks vist tore ka seada uusi eesmärke aastaks 2025, et oleks ruumi areneda, millegi poole püüelda ja luua omale paremat ja ilusamat elu, kui oli aastal 2024.

Minu esimene eesmärk on muidugi luua mälestusi oma lähedastega, pere ja sõpradega. Selleks on meil juba kaks reisi planeeritud ja loodan südamest, et sissetulekud tõusevad.

Sellega seoses meenus mulle, et 2024.aasta sissetulek kukkus päris palju ja minu eesmärk on 2025.aastal olla tööalaselt edukam ja sissetulekuid nii palju tõsta, et meil oleks võimalik rohkem vingeid väljasõite teha ja imelisi mälestusi seeläbi luua.

Huvitaval kombel hetkel mul pole otseselt muid tööalaseid eesmärke peale selle, et lihtsalt sissetulek kasvaks ja oleks stabiilsem, kui 2024.aastal. Fotograafia alal tahan ikka vaikselt edasi toimetada aga kuna meie plaanid elukoha suhtes on nii lahtised siis mõte oma stuudiost jääb ka pigem kaugemasse tulevikku.

Säästupuffer on minu eesmärgiks kahtlemata 2025.aastal. Ma olen aastaid sellest mõelnud ja kõige rohkem suutnud koguda ainult reisimiseks vajaliku summa ja siis jälle nullis omadega olnud.

Muidugi ei pääse ma ei üle ega ümber oma kehakaalust ja suhtest iseendaga. Kuna minu tervis ja keha nõuab tervisliku ja tasakaalustatud toitu siis usun, et 2025.aastal saan ma ka oma kehakaalu paremasse seisu ja läbi selle ilmselt parandan suhet iseendaga. Ma ei taha seada endale numbrilisi eesmärke vaid just enesetunnet parandada.

Eraldi punktina panen ma kirja selle, et ma loodan tugevalt liikuda edasi Gleniga. Me peame saama abi ja tuge, sest aeg on näidanud, et kedagi eriti ei huvita ka peale seda, kui korduvalt oma mure lapse suhtes väljendanud oleme. Sain hiljuti nii hea soovituse ja ilmselt me kaalume ka Eestist abi otsida Gleniga. Meie peas on olnud päris suur segadus 2024.aastal, et kuhu me paikseks ikkagi jääme. Oleme nüüdseks nii palju aastaid Soomes olnud ja meil on ikka väike kõhklus hinges, et Soome me igavesti ei jää. Maailmas on segased ajad ja seetõttu me ei teagi täpselt mida teha. Kuigi maailma asjad meist ei sõltu siis loodame, et suudame oma peas selgusele jõuda, et kas jääme ikkagi Soome või naaseme lähiajal Eesti elama.

MEELEOLUKAT AASTAVAHETUST TEILE! ILUSAT UUT AASTAT!✨🎆