Emadus, stress, töö, tulevikuväljavaated ja koolitus

foto Aiki Võtti

Hei armsad!

Mul tuli täna vastupandamatu tung midagi kirjutada ja ma arvasin, et kõige paremad teemad, millest kirjutada on need, mis mind praegusel hetkel iga päev kõige enam puudutavad. Mis seal salata, need on ka teemad, mis mulle viimastel kuudel kõige enam nn peavalu valmistavad ja pingeid korralikult üleval hoiavad.

Kui viimases postituses kirjutasin meie Egiptuse reisist, jätsin seal märkimata ära punkti, mis mind emotsionaalselt tegelikult väga kurvastas. Kohe kirjutan lähemalt.

Kui ma reisi planeerisin, seadsin lapsed ikka esikohale. Kuigi reis oli planeeritud algselt minule puhkamiseks ja oma juubeli tähistamiseks, said reisi peaosalisteks ikkagi lapsed ja seda minu valikul. Mul oli suur soov lapsed kaasa võtta seetõttu, et mul avanes selleks lihtsalt finantsiliselt võimalus ja ma polnud kindel millal selleks jälle võmalus avaneb. Lisaks see vastupandamatu soov oma lapsi juba noorelt reisipisikuga nakatada ja nende lapsepõlve vägevate kogemustega rikastada.

Minu peakeses oli loodud pilt, et pääsen rutiinist välja lastega ja uued kogemused rõõmustavad neid nii väga, et kõiksugused igapäevased jonnihood ja probleemid jäävad koju ja saan ainult säravaid silmi näha nädala aega jutti. Üsna pea sain ma aru, et see pildike tuleb nüüd küll ümber joonistada, sest jalgade trampimine, enesekehtestamine ja jonn tulid kahjuks lennukiga Egiptusesse kaasa.

Emana peaksin olema juba harjunud, et paha tuju ei küsi aega ega kohta aga puhkamiseks seda tõesti nimetada ei saanud, kui suure osa ajast oli vaja lahendada endiselt laste vahelist võimuvõitlust ja tegeleda ühe väga tugeva isiksusega, mis hetkel kujunemas on.

Kui reisil oli meil võimalus samm kõrvale astuda ja minna hotellitoast välja põnevamate tegevuste juurde eeldusel, et minu tervis seda lubas (eelmises postituses rääkisin meie haiguste kulgemisest reisi ala) või mamma jalad veel jaksasid ringi tatsata siis igapäevaelu nii lihtne pole. Reeglina on meie igapäevaelu selline, kus ma ei saa näiteks jätta koeraga välja minemata, sest laps soovib nii väga just sel hetkel minna mänguväljakule kiikuma või toas puslet panna. Samamoodi on mingid kindlad asjad, mis peab tegema iga päev ära, nagu kerge koristus, söögivalmistamine ja uueks päevaks riided valmis panna vms. Kui väga ma ka ei sooviks nädalavahetusel võtta ette külastusi spasse või mängumaale, on pärast pikka töönädalat paratamatult kodus justkui pomm plahvatanud ja terve majapidamine vajab hoolt. Iga selline olukord on aga potentsiaalne uus nn jonni seeme.

Ma ei tea, kas asi on minus aga mind hakkab see väsitama tohutult. Ma olen pärast pikka füüsiliselt koormavat tööpäeva nagunii nagu üks tühjaks pigistatud sidrun ja koju tulles sooviks lihtsalt puhata aga see, mis ootab emana kodus ees pärast tööpäeva on veel hullem, sest siis hakkab mäng lisaks väsinud kehale ka vaimse poolega. Ma olen söögi alla ja söögi peale lugenud seda, et kui palju sõltub meie reaktsioon lapse jonnihoole sellest, mis paigas me ise oleme. Ja siin kohal pean ma silmas lihtsaid esmavajadusi. Kas kõht on täis? Kas unetunnid on piisavad või milline on üldine väsimuse tase? Kas ümbritsevas keskkonnas on segavaid faktoreid? Kas ema tass on üldse täis? JA NII EDASI. Ma pean tõdema, et kui ma töölt koju jõuan, on mu kõht tühi, unetunnid on aegajalt kesised. Üldine väsimus tööpäevast on nii või naa. Ja kui unetunnid on ka piisavad, siis on kodus ümbritsev keskkond ärevust tekitav, sest pean valima, kas koristan või magan. Ja oma tassi täitmise koha pealt tõden aina enam, et see mis minu silma särama paneb on minu elus tänaseks aina vähemal määral olnud esinatud.

Kas selle kõige juures saabki alati rahulikuks jääda või on selline palgatööl käiva ema elu täitsa tavaline ja ma peaks võtma suhtumise GET USED TO IT/HARJU ÄRA?

Ise küsisin ja ise vastan. Ei harju ikka küll. Ma usun, et on emasid, kellele selline elutempo sobib ja võib-olla keegi isegi naudib sellist rutiini, kuid minu jaoks see pole. Ma olen E-R palgatööl käimise juures leidnud ka positiivseid külgi. Mulle on meeltööda kindel fikseeritud sissetulek (miinus lastega kodus olemise või enda haigestumise tõttu maha minevad tööpäevad), töö on töö ja see ei tule koju kaasa, kindlad söögiajad ja kõrge füüsiline aktiivsus, mis aitab minu probleemse kehakaalu puhul seda rohkem nö tasakaalus hoida. Aga peaagu kõik mis puudutab seda, millises kohas olen ma emana ja millises kohas olen oma tulevikuväljavaadetega, olen ma rahulolematu.

Ma ei saa lasta oma lastel rahulikult põdeda haigusi ja terveneda, sest pidevalt on pinge kaelas, et nad peavad ruttu lasteaeda minema, muidu kaotan mitu tööpäeva ja seeläbi suure osa palgast. Muidugi see sisemine kõne, et mida mu tööandja arvab sellest, et ma jälle haigete lastega kodus olen ja ei saa oma tööülesandeid täita. Õnneks on olnud siiani tööandja mõistev. Ma olen rohkem väsinud, kui energiline, et oma lastega midagi koos teha. Ma olin varem väga suur õues seikleja, iga kell eelistasin nendega õues toimetada ja mängukatele minna, kui toas passida. Aga kui minu aktiivsusmonitor näitab mulle tööpäeva lõppedes keskmiselt 30 000-40 000 sammu, pole ka ime, et mul polegi reaalselt jaksu veel lapsi mänguplatsil taga ajada. Ja kuigi minu kehakaal oli varasemalt tunduvalt suurem, polnud mulle pikad jalutuskäigud ja päevad rabas või mängukatel mingi probleem. Kui laupäev kulub juba kodustele toimetustele siis pühapäevaks olen nagu kuivanud sidrunikoor. Ma olen tegelikult juba aasta algusest päris tugevalt pidanud endaga sisekõne, et mida ma peaksin tegema oma töö osas. Mul on olnud võimalus kuulata erinevaid podcaste, ammutada inspiratsiooni ja saada julgustust, et teha ära üks oluline samm. Nimel tegin möödunud nädalal enda jaoks väga julge sammu, ning teatasin tööandjale, et olen lõpetamas täistööajaga töötamise. Kuna minu hirm sissetuleku pärast on hetkel õigustatud, sest pean hakkama uuesti ennast sostsiaalmeedias ja fotograafias üles töötama, sain võimaluse jätkata vaid osalise tööajaga, kuna suvi on selles ettevõttes kiire aeg ja minu abikäed on endiselt teretulnud. Niisiis jätkan ma täpselt sellises tempos, nagu mul soov on. See tõmbab maha ka minu mure seoses lastega ja ma saan rohkem aega tegeleda asjadega, mis minu silmad särama löövad ja mulle väljakutset pakuvad. Kuna ma olen tundnud stressi ja kohutavat väsimus, loodan ka seda, et rohkem meelepäraseid tegevusi vaimule annavad ka uue energialaengu mu kehale. Ükski otsus pole kunagi nö kivisse raiutud ja kui ma ühel hetkel peaksin tundma, et ma soovin jälle palgatööd teha täiskoormusel siis selleks on mul alati võimalus. Hetel ootan ma juba põnevusega kuu lõppu, kuna alustan koolitusega, millest olen niiiii pikalt unistanud ja korduvalt selle soetamisele mõelnud. Otsustasin investeerida oma raha ja aja suve alguses SOTSIAALMEEDIA SPETSIALISTI MEISTRIKLASSI Nullist turunduskoolis. Minu suureks inspiratsiooniks on Sven Nuum ja viimased kaks Täitsa Pekkis podcasti osa, kus ta külaliseks oli, andsid mulle nn viimase tõuke.

Sellised uudised minu viimase aja tegemistest ja tunnetest. Neid asju pole kuigi lihtne kirja panna ja ma tunnen ennast üsna haavatavana aga ma loodan, et saan kellelegi selle avameelsusega olla veidi toeks, lohutuseks ja oma otsustega ehk veidi julgustada ja inspireerida.