reis Ylläse suusakeskusesse Soomes⛷️🏂

Kui sul on soov kogeda unustamatuid vaateid, lasta adrenaliinil läbi keha voolata ja panna taskusse peotäis eriti ilusaid mälestusi siis soovitan mõelda suusareisile Ylläsele. Või kui sa ei ole veel valmis selleks, et suusareisile minna siis mõtle proovida suusatamist või lumelauatamist, millest võib saada su kirg. Kui mina eelmisel talvel esimest korda mäesuusad alla panin ei oleks osanud arvata, et tänaseks olen võimeline nendest mägedest alla laskma. Aga piisava harjutamise ja eneseületusega olen saanud mäesuusatamise niivõrd selgeks, et mägedest turvaliselt alla saada suuskadel.

1.Ettevalmistus - meie suusareisi planeerimine algas juba augustis. See kõlab veidi ogaralt südasuvel mõelda südatalvisele reisile aga kokkuvõttes oli see õigustatud.☝️

🚆Kui oli selge, et enim soovitatud suusakeskus on Ylläsel just parimate nõlvade tõttu siis alustasime rongist. Sellest lähtuvalt valisime kuupäevad reisiks. Ylläsele minekuks pidime broneerima piletid Kolarisse. Kuna rongipileteid oli võimalik jaanuariks juba osta siis see oli ka esimene väljaminek ja ühtlasi ka kõige suurem väljaminek reisi kuludest. Täpsemalt maksid rongipileteid ööbimisega kupees ja autole koht autovagunis 226€.

Võrdluseks võin öelda, et ma vaatasin mis hinnaga saaks nüüd näiteks jaanuari lõpus minna Kolarisse rongiga ja autoga. Pean ütlema, et saime ikka väga taskukohaselt oma piletid, kuna praegu oleks üks suund ainuüksi 400€. Rongi puhul jääb külmade ilmadega muidugi risk, et rong võib ära külmuda, nagu juhtus mõni päev enne meie reisi rongidega. Meie õnneks oli paar soojemat päeva enne reisi algust ja rongid said sulada. Olime tegelikult kaalunud juba võimalust, et peame ise sõitma kohale autodega. Aga kuna tegemist on pausidega sõites umbes 12+ tunnise matkaga siis hoidsime pöidlaid, et autoga siiski rongile saaks ja sel ajal ise magada, mil rong sinna sõidab.

2.🛏️Ööbimine - selles osas on jällegi kõige mõistlikum varakult planeerida ja mõelda kus ööbida. Esiteks sõltuvalt hooajast võivad nõlvade lähedal olevad hotellid/mökid kinni juba olla ja hinnad muidugi laes. Kuna meie oleme kunagi Lapimaal perega käinud siis olime juba kogemuse võrra rikkamad ja teadsime, et ka ööbimist peaks varakult planeerima. Meie öömaja kuuele köögi ja saunaga maksis vähem, kui peretuba mõni aasta tagasi Rovaniemi lähedal, kuna olime tol ajal hiljaks jäänud öömaja otsimisega.

Paarismaja ühe poole leidsime booking.com lehelt ja maksma pidime öömaja eest alles detsembriks. Kolme pere peale pidime jagama ära 400€ kolmeks ööks. See tegi ühele perele vähem kui 50€ öö. Soovitan kindlasti võimalusel seltskonnaga öömaja jagada. Vähem privaatsust aga seltsis segasem ja kindlasti ka lõbusam.

3.🍳Toiduga on alati lihtsam valida väljas söömine aga taskukohasem on kõik koos kokata. Sel aastal meil läks minu meelest toitu väga vähe. Lõunasööki sõime suusakeskuses ja see oli küll kulukam aga kokkuvõttes läks toidule/joogile umbes 150€. Kuna toit oli ka põhimõtteliselt ainuke kulu Ylläsel siis selles osas me väga eurot taga ei ajanud. Meil on ka väga vedanud, et seltkonnas on väga andekad kokad, kes hoolitsesid maitsva õhtusöögi eest, ning hommikus sõime putru, pannkooke ja võileibasid. Suure kambaga koos toitu ostes ja alati ise süüa tehes on võimalik kindlasti 50€ pere peale välja tulla toidukuludega.

4.Piletid mäele - meie algne plaan oli minna esimest korda mäele esmaspäeval ja sõita kolm päeva. Kolmeks päevaks maksavad mäepiletid 124.50€. Meil õnnestus aga planeerida reis just südatalvele ja sel perioodil olid mäepiletid sooduspakkumisega 137,20€ 5/7 päeva. See tähendas seda, et 7 päevase perioodi jooksul on võimalik 5 päeva mäel käia. See andis meile võimaluse minna juba pühapäeval ka mägesid proovima ja tegelikult jäi meil isegi üks päev üle. Ma arvan, et selline lahendus on kõige mõistlikum, kui soovid 5-7 päevaks minna Ylläsele. Esiteks võib ette tulla lumetormi, nagu juhtus meil ühel päeval ja soovi korral võid käia ka lähedal muid kohti avastamas lisaks suusatamisele/lumelauatamisele.

Rääkides Ylläse nõlvadest siis ma usun, et esimest korda sinna minnes võib olla paras segadus ja teadmatus, et kuhu minna, mida proovida, mis on jõukohane jne. Minul juhtus olema just enne meid üks tuttav naisterahavas Ylläsel, keda IG jälgin ja sain temalt veidi nõu küsida. Aga lõpuks on ikkagi kõik katsetamise ja proovimise küsimus. Ylläse nõlvade kaarti jälgides saab ka aimu, et mida tasuks proovida ja mis ehk võib üle jõu käia. Mina ei arvanud tegelikult, et punased mäed mulle veel jõukohased on ja sedasi tundus ka esimesel päeval kui gondoliga üles sõitsin. Seisin nõlva äärel (nr 23), pisarad silmis ja mõtlesin, et MIDA KURADIT MA SIIN TEEN? Alla ma siiski sain tasa ja targu aga polnud päris kindel kas enam naasen sinna. Teisel päeval läksin proovima teist punast rada, mis meeldis mulle juba tunduvalt rohkem ja proovisin uuesti ka seda, millel esimesel päeval pisaraid valasin. Reisi lõpuks olid need kaks rada (nr 23 ja 24) minu lemmikud. Ennast tundes ja analüüsides ei hakanud ma teistele radadele tipust ronima, kuna poisid käisid ühte rada proovimas (nr 20), mis isegi neile oli kohati liiga järsk. Ma usun, et ennast tuleb proovile panna ja areng toimubki siis kui on raske aga sellise ekstreemse spordi juures peab tajuma ka oma piire. Lihtsalt teatud piiri ületades võid seada ohtu nii enda kui ka teised inimesed nõlvadel. Mainisin juba, et saime ühel päeval lumetormi ka tunda. 🌨🌪 Hommikul lugesime kohe Ylläse IG kontolt, et tippu me ei pääse, kuna kõik ligipääsud on suletud. Aga kui nii kaugele oled juba sõitnud ja eelmine päev on freaking äge päev seljataga siis ei taha ju tuppa istuma ka jääda. Kuna me olime sõitnud Ylläsjärvi poolel, sest seal oli meie öömaja ja gondolid, otsustasime minna Äkäslompolo poolele vaatama ja proovima. Julgelt läksime ankrutega kohe üles ja proovisime ühte sinist rada (nr 43 sinine tähistas lihtsamat ja laugemat) aga paraku oli nähtavus ette vaid mõni meeter, rada oli öösel täis tuisanud ja valle ei olnud ka näha, mis tegi laskumise eriti keeruliseks. See rada viis meid aga parkimispaigast eemale ja olime sunnitud uuesti mäkke minema ja sealt mööda punast või musta rada alla sõitma parklasse. Ilm oli pöördunud veel hullemaks ja minu jaoks jooksis sealt ka piir. Ma seisin seal lumetormis ja polnud valmis minema võõrast rada alla, teadmata kui järsk see on ja praktiliselt mitte midagi ei näinud ka. Ma tahtsin koju tulla elusa ja tervena, ning kutsisin endale abi. Lumesaan tuli mulle järgi ja sellega oli minu jaoks Äkäslompolo poolel asi aetud. Käisime proovimas veel laugemaid ja tuttavaid nõlvasid Ylläsjärvi poolel aga ilm ei toetanud meid grammigi.

Reaalajas näeb ka avatud lifte ja rindeid siit: https://ski.yllas.fi/rinteet-ja-hissit/rinnekartta/

Neljandal päeval õnnistas ilm meid imeilusa päikese ja mitte nii kõva pakasega. Saime nõlvasid nautida, tipus käia ja sellele reisile veel viimase võimsa punkti panna. Minu kirg suusatamise vastu vaid mitmekordistus ja olen veendunud, et olen leidnud viimaks hobi, mis mind täitab selliste emotsioonidega nagu mitte ükski spordiala mind kunagi täitnud pole.

5.🧤Riietus - Kuna ma varem ei ole sellise pakasega suusatamas käinud, ei olnud ma nii palju pidanud oma riietusele ka mõtlema ja rõhku panema. Seal sai üsna kiiresti selgeks, et pepul hakkab liftis/gondolis istudes jahe, nägu tuleb täielikult katta, sõrmed kipuvad ka külmaks minema ja ülakeha tuleb mitme kihi sisse pakkida. Minul olid lisaks suusapükstele ja jopele seljas veel termopesu, termopesu peal olid retuusid ja fliisjakk. (paksemaid pükse mul suusapükste alla ei mahtnud ka) Kui ülakehal üldiselt jahe ei hakanud siis alakehal küll. Ainus viis tagasi öömajja naastes soe sisse saada oli saunaga. Järgmiseks suusareisiks panen rõhku kindlasti paremale soojale pesule ja mõtlen läbi kuidas oma alakeha soojas hoida.

Kui varem polnud ma kunagi tundnud, et Hestra sõrmikutega jahe oleks siis sel korral tundsin küll paari korral, et sõrmedel hakkas jahe. Olin endale ostnud kaasa ka käte soojendused, mis kinda sisse pisata ja mis peaks 8 tundi soojas hoidma käsi aga unustasin, et sõrmikutega pole neist palju abi. Tellisin juba endale käpikud ära, et rohkem sõrmed külmetama ei peaks.

Mul oli kaasas kaks erineva firma jopet. Üks oli Strobe ja teine Dope Snow. Kui võrrelda nüüd neid kahte siis Dope jopes oli mul tegelikult soojem. Sellegi poolest kaalun järgmiseks hooajaks osta ka soojustusega mudeli Dope Snow valikust. Lõuna pool Vihtis käies ei ole vahet kas Strobe või Dope, kuna siin langevad kraadid nii madalale harva ja sellise kuni -10C külmaga ei ole mul ka Strobe jopes jahe olnud. Kui varasemalt pole ma tundnud suusatamas käies vajadust oma nägu katta lisaks sellele, et mul prillid on ees siis Ylläsel oli näo katmine hädavajalik. Tuul oli kohati suisa lõikavalt külm ja isegi ilma kapuutsita ei saanud sõita.

Tagasisõidul saime tunda veel päris krõbedat -33C külma🥶 raudteejaamas ja rongiga olid pisikesed viperused, kuid jõudsime õnnelikult ja väga positiivsete emotsioonidega tagasi.

Viimasel päeva tegime ka pisikese videoklipi GoProga